Päikeeee...

Hei,

Täna oli üks jube mõnus päev. Nii head ilma ei ole kaua aega nähtud. 

Peale kooli tulin kiirelt koju ja õppisin ära, sest elu on näidanud, et ainult nii saab kõik õpitud. Kui jätan asjad õhtu peale, siis jäävad tegemata.

Siis jooksuga keelpilliorkestrisse. Ma võin kinnitada, et igast orkestriproovist ma õpin midagi uut. Meil on suurepärane dirigent Jaan Randvere, kellega kunagi igav ei hakka. Ta on tohutult tark ja laia silmaringiga mees, ma kuulan tema juttu erilise huviga ja jätan kõik endale ka meelde. 

Peale seda tulin koju ja hakkasin Võru folkloorifestivali asju ajama. Nimelt kuulun seal korraldajate hulka, ehk siis minu korraldada on üks lavadest. See on metsik töö ja selle tegemist ei saagi nagu kuidagi õppida, see tuleb kogemustest. Pean kutsuma lavale esinema päris palju bände. Konks on aga selles, et nad ei saa sellest raha ja vaata, et maksavad pealegi. Kes see ikka nii on nõus esinema. Ma pean oskama väga hästi suhelda inimesega, et nad siia tuleks. Mina arvan, et selliseid oskusi koolist ei saa, ainult väljaspoolt. 

Vahepeal jõudsin veel rattaga ka sõitmas käia, enda heaolu nimel. Olen avastanud, et 22 km on mulle just paras 45 minuti sõit. 

Nüüd kui esimene õige sissekanne on peaaegu tehtud, siis taipasin, et see konkurss on jube hea asi. See paneb mõtlema, mida sa iga päev õpid. Tuleb välja, et inimene õpib iga päev midagi uut.

Päikest!!!!

Mariann